[Uudispunkt] Ülim skandaal

Demokraatia puuduste vastu leppimine ei peaks olema nii raske, kui need puudused ilmnevad loomulikul viisil – tahtmatult, ilma manipuleerimiseta ja ilma iseäralike huvideta. Tegelikult on aga just vastupidine olukord kohtusüsteemi sekkumisega protsessi, mille seadus on määranud ainuüleseks Kongressi pädevuseks – riigiametnike tagandamise menetlusse.

Eriti ärritav on eelarvamus ja võimu ületamine, mis sageli seisneb kohtusüsteemi sekkumises korduvates juhtudes, milles on tegemist asepresidendi Sara Dutertega. Ta on olnud väga sageli riigiametniku tagandamise menetluse all, kuid juba varem on talle õnnestunud saada Ülemkohtu toetus, ja nüüd on ta jälle tagasi.

Esimest korda vabastas Ülemkohus ta tagandamise menetlusest 25. juulil 2025 ühehäälselt: 13 kohtunikku hääletas poolt, kaks ei hääletanud; neist 12 oli nimetatud Duterte isa Rodrigo poolt tema presidendiaegas (2016–2022), üks aga, kuigi ei olnud Duterte nimetatud, oli olnud koostöös ja pälvinud kahtlase au kirjutada otsus.

Selles otsuses otsustas kohus, et Esindajatekoda alustas menetlust liiga vara pärast eelmise tagandamiskorralduse esitamist tema vastu. Eelmine korraldus ei olnud aga piisavalt edenenud, et kohtusüsteem oleks pidanud sellesse sekkuma. Siiski pidas kohus oma otsuse põhjendamisel seda eelnevat juhtu mainima: vähemalt aasta pikkune vahe on vajalik kahe korralduse esitamise vahel. Isegi siis oli kohus oma arvestusviisi suhtes kritiseeritud, kuigi see ei andnud tulemust.

Seekord ei esitata mingit konkreetset küsimust, tehnilist ega muud. Tegelikult on kaebus sõnastatud üldiste sõnadega. Duterte toetajad paluvad kohtult menetluse peatamist, väites, et tema vastu esitatud tagandamiskorraldus on „põhiseaduslikult ja protseduuriliselt vigane ning peaks olema algfaasis tagasi lükatud vormi ja/või sisu puudumise tõttu“.

Tegelikult ei saa süüdistused Duterte vastu olla täpsemad: ta on rahalettevõtmisega kaotanud sadu miljoneid maksukontrolli all olevaid peso ja kavandanud riigipea, tema abikaasa ning tema sugulase, endise esimehe mõrvamist – tegelikult avaldas ta ise ühiskondlikult oma isikliku tellimuse nende tapmiseks, nagu see on kuritegelike ringkondade traditsioon. Igatahes, kuna 12-st Duterte nimetatud kohtunist on endiselt 11 ja ka teadmata isik, kes sai erilist soosimist, istub endiselt kohtus, on põhjust arvata, et Ülemkohus võib ta jälle soosida.

Oma sügavast, kuid võimalikult ebapiisavalt mõistetud skandaalsuse tunnust lähtudes olen otsustanud pöörduda oma alati usaldusväärse infoallika poole – pensionile läinud Ülemkohtu kohtuniku Adolf Azcuna poole. Siin on meie vahetus:

Minu küsimus: Ma ei suuda oma (täiesti laupärase) mõistusega täpselt mõista, miks kõiki tagandamisega seotud küsimusi ei saaks jätta lahendamiseks Senatisse, kus tagandamismenetlus toimub.

Vaatades olukorra kiiret ja otsustavat loomust ning arvestades tavapärase kohtumenetluse kohmakust ja aeglast käigu, on mulle lihtne mõista ja aktsepteerida, miks tagandamine on määratud ainuüleseks Kongressi pädevuseks: selle eesmärk on takistada kohe („kohe“, nagu seadus ise käskib) ja otsustavalt (Senati pöördumatut otsust) teatud ametnike tegevust, mis teeb riigile kriitilist kahju suurte volituste valdumisel.

See kordumatu süsteem tundub mulle ka kooskõlas demokraatliku võimude jagunemise põhimõttega, eriti selles näites: Ülemkohus annab lõpliku kohtuliku otsuse üleüldiselt; riigipea annab armu; Esindajatekoda esitab tagandamiskorralduse ja Senat viib läbi menetluse ning teeb otsuse; kolm institutsiooni kasutavad neid volitusi vastavalt absoluutselt lõplikult.

Azcuna: …See juhtub siis, kui institutsioon, kellel on ainuõigus, on oma privileegi suvaliselt kasutanud ja selle varjus sooritanud tõsise õiglusetuse – ja selle reaalsete võimaluste puhul on ette nähtud ka vastumeedet.

Minu küsimus: Minu jaoks on põhjus piisav, et Ülemkohus jääks välja, kui see ise ei ole vastutuse all juhul, kui see on ise oma privileegi suvaliselt kasutanud ja otsustades sooritanud tõsise õiglusetuse. Samuti kas ei saa veelgi rohkem õigustada seda, et tagandamine peaks välistama igasuguse kohtu sekkumise, sest see ei puuduta karistusmenetlust?

Azcuna: Ainuõigus kehtib ainult seni, kuni see ei kehti. Kuid vastumeede tuleb kasutada harva ja ainult riigi põhiväärtusi välgutavates olukordades. [Ülemkohus] saab oma tööd kontrollida tagandamise teel ning usalduse kaotamise teel oma aususes ja sõltumatuses – oma ainukeses tõeses varas.

Minu küsimus: Täpselt. Kuna Ülemkohtu kohtunikud ise on tagandatavad ametnikud, on sellel veelgi rohkem põhjust mitte seguda tagandamisse.

Azcuna: Väga kindel punkt. Olen öelnud, et nad ei saa ise koostada reegleid oma tagandamiseks, sest see rikub… Õiglase menetluse reegli nr 1: keegi ei saa olla omaenda asja kohtunik. Seepärast peaksid nad tegutsema väga harva ja ainult siis, kui anomalia ohustab riigi põhikihistust. … See on väga keeruline ala.

Nagu kokkulepitud, kõlab kohe hüüe: Tagandage Ülemkohus! Ja jagatud õiglase põhjendusega viha tunde lähtudes haarame meie käsitsi selle kõvernahalise roomaja ja viskame ta – veesse.

Mina kuulen seda ikka naeratamas. – Rappler.com