Energiaturve geopoliitiliste riskide keskel

Isegi enne Lähis-Idas puhkenud kriisi oli energiaturvalisus juba pikka aega Filipiinide strateegiline prioriteet. Probleem on alati olnud kahekordne: tagada piisav varustus täna ja samal ajal ehitada süsteem, mis jääb tulevikus stabiilseks ja vastupidavaks.

Selle strateegia osana toimub astmeline üleminek taastuvatele energiaallikatele (RE). Valitsus on seadnud selged eesmärgid: 35% elektritootmisest 2030. aastaks, 50% 2040. aastaks ja üle 50% 2050. aastaks. Need ei ole lihtsalt keskkonnasümbolised eesmärgid – need on kesksed sammud riigi pikaajalise sõltuvuse vähendamiseks imporditud kütustest.

Hiljutised arengud näisid seda üleminekut toetavat. Jaanuaris teatas president Ferdinand Marcos Jr. uue maagaasi avastamisest Malampaya ida-1 nimel, mis asub olemasoleva Malampaya väli lähedal. See tekitas lootusi, et saab pikendada olulise kodumaise energiavarude eluiga, millest on kasu saanud enam kui kaks dekaadi Luzoni suurim osa. Hetkel, mil Malampaya tootlus on langemas ja sõltuvus impordist kasvab, andis see avastus teatavat julgust.

Aga globaalne keskkond muutus kiiresti.

Maailma Majandusfoorumi Globaalsed riskid 2026 raportis märgiti geoeconoomiline konfrontatsioon kõrgeimaks globaalseks riskiks. Lähis-Idas puhkenud pinged on seda reaalsust veelgi rõhutanud, häiritud on tarneahelad, naftahinnad on volatiilsed ja geopoliitilised dünaamikad muutuvad. Kütuseimpordi riikidele nagu Filipiinidel on neil häirel võimalikud otsesed ja konkreetsete tagajärjed.

Hormuzi väina sulgemine enamikule laevadele on piiranud globaalset naftapakkumist ja tõstnud hinnasid. Filipiinidele tähendab see kõrgemaid kütusekulusid, suuremat inflatsioonirõhku ja suuremat tundlikkust väliste šokkide suhtes. Kiiremini aga on see toonud tootmiskindlustuse esiplaanile. Valitsuse hinnangud, mille kohaselt võib riigil olla varus vaid umbes kaks kuud kütust, illustreerivad tundlikkuse ulatust.

Mõistlikult on valitsus reageerinud kiiresti. President Marcos Jr. andis välja täidesaatva korralduse nr 110, millega kuulutati välja riiklik energiakriis ja andis Energiaministeeriumile (DoE) volitus rakendada meetmeid kütusekindluse tugevdamiseks. Korraldus annab võimalused olulistele asutustele, sealhulgas Filipiinide riiklikule naftakompaniile ja selle eksploratsiooniüksusele, täiendavaid kütusevarusid tagada.

Valitsus on hiljuti alanud kütuseostude diversifitseerimisega, ostes kütust riikidest nagu Jaapan ja Venemaa ning ootades tarned Malesiast, Singapurist ja Omaanist. Samuti käivitati läbirääkimised teiste partneritega, sealhulgas Indiaga, Bruneiga ja Lõuna-Koreaga. Nende tegevuste toetusena on Rahaministeerium vabastanud 20 miljardit peso (P20 miljardit) lisanaftavarude ostmise rahastamiseks.

Need on vajalikud sammud. Aga nad on oma olemuselt ajutised.

Samal ajal kui valitsus töötab kriisihetkel varustuse stabiilsuse ja hinna surve kontrollimise nimel, jääb üldine väljakutse ikka samaks: ehitada energiasüsteem, mis on vastupidav, mitmekesine ja vähem tundlik väliste šokkide suhtes.

Selleks on vaja kiirendada alternatiivsete energiaallikate arendamist ning tugevdada koostööpartnerrid, kes toetavad nii energiaturvalisust kui ka riigi huve. Filipiinide energiaplaan juba peegeldab seda suunda, rõhutades impordisõltuvuse vähendamist ja süsteemi suuremat vastupidavust.

Meeldivalt on Filipiinidel usaldusväärseid partnereid.

Taastuvates energiatüüpides toetavad riigid nagu Jaapan, Singapur, Suurbritannia ja mitmed Euroopa riigid investeeringuid ja tehnilist koostööd merepõhja tuuleenergia, päikeseenergia ja võrguühenduse valdkonnas. Koostööpartnerid nagu Austraalia, Ameerika Ühendriigid ja Kanada panustavad projektide arendamisse, rahastamisse ja puhta energia innovatsioonidesse.

Lihvenenud maagaasi (LNG) valdkonnas aitab koostöö riikidega nagu Jaapan ja Šveits tagada stabiilse pakkumise üleminekuperioodil. Samal ajal, kui Filipiinid kaaluvad tsiviiltuumaenergia kaasamist oma elektritootmisse, on Prantsusmaa, Lõuna-Korea, Kanada, Ameerika Ühendriigid ja Jaapan kujunenud potentsiaalseteks partneriteks turvalise ja usaldusväärse tuumaenergiakapatsiteedi arendamisel.

Selle taustal on taas esile kerkinud ettepanekud ühisest energiakavastamisest Hiinaga Filipiinide merepiirkonnas. Kuigi sellised ideed võivad tekkida ebakindluse ajal, tuleb neid hindada ettevaatlikult.

Energiakoostöö ei ole puhtalt majanduslik kokkulepe – see on strateegiline otsus, millel on pikaajalised tagajärjed. Seepärast on äärmiselt oluline, et Filipiinid töötaks partneritega, kes austavad reeglipõhist korda ja tunnustavad riigi suveräänsust ja riiklikku terviklikkust. Lühiajalised varustuse küsimused ei tohiks ohustada pikaajalisi strateegilisi huve.

On ka oluline märkida, et Filipiinidel on olemas usaldusväärseid alternatiive. Hiljutine maagaasi avastus Camago-3-s pärast Malampaya ida-1 teatamist näitab, et filipiinlaste eraettevõtted omavad nii tehnilist kvalifikatsiooni kui ka rahalist võimekust, et panustada tähenduslikult riigi energiavarustusahelasse.

Olukord tänaseni rõhutab tuttavat, kuid kiiret õppetundi: energiaturvalisust ei saa käsitleda puhtalt lühiajalise probleemina. Varustus tuleb tagada kriisihetkedel, kuid vastupidavust tuleb ehitada aeglaselt.

Häiremomendites on lihtne keskenduda ainult hetkevajadustele. Kuid pikaajaline energiaturvalisus sõltub rohkem kui lihtsalt kütuse kättesaadavusest. Selleks on vaja diversifitseerimist, strateegilist eesmõtlemist ja usaldusel põhinevaid koostööpartnerrid.

Seepärast peab Filipiinid jätkama tegevust mõlemas suunas – tagama täna varustuse ning tugevdama kindlama ja vastupidavama energiatuleviku alust.

Victor Andres „Dindo“ C. Manhit on Stratbase ADR Instituudi president.